Algkooliealiste poiste ja tüdrukute käitumise üheks tunnuseks on sooliselt ühtsete rühmade moodustamine (homogeniseerumine), mille omavahelist suhet kirjeldatakse sageli kui "soolist segregatsiooni". Lapsed jagunevad kahte vastandlikku leeri — poisse ja tüdrukuid — oma reeglite ja käitumisrituaalidega; «oma» leeri reetmine on põlatud ja hukka mõistetud ning suhtumine teise leeri võtab vastandumise vormi.
Need psühhoseksuaalse diferentseerumise ja seksuaalse sotsialiseerumise välised ilmingud on psühholoogiliste mustrite tulemus.
Olenemata elukohast ja kultuurikeskkonnast on poiste ja tüdrukute käitumises juba esimesel kuuel eluaastal täheldatavad teatud erinevused. 6-8-aastased poisid on aktiivsed ja nõuavad rohkem tähelepanu, tüdrukud aga leebemad ja rahulikumad. Pealegi käituvad poisid agressiivsemalt. Agressiivsus on selline käitumine, mis eristab mehi alati naistest, olenemata vanusest.
Alati ja kõikjal on poisid, välja arvatud harvad erandid, keskendunud kõrgetele saavutustele ja peavad tüdrukutest rohkem lootma iseendale. Tüdrukuid eristab omakorda hellus ja tasadus. Poisse julgustatakse olema aktiivsemad, samas kui tüdrukuid hellitatakse.
Laste käitumise erinevate stereotüüpide teiseks tagajärjeks on see, et mehed ja naised moodustavad täiesti erinevad viisid rühmas suhtlemiseks.
Rühma tüdrukud pööravad tähelepanu eelkõige sellele, kellega ja kuidas nad kellega suhestuvad. Vestlust kasutavad nad sotsiaalsete sidemete loomiseks, grupi sidususe tugevdamiseks ja heade suhete hoidmiseks. Tüdrukutel on alati kaks ülesannet — olla «positiivsed» ja samal ajal säilitada parimad võimalikud suhted oma sõpradega, et nende abiga oma eesmärke saavutada. Tüdrukud näitavad teed, suurendades grupis kokkuleppe taset, vältides hõõrdumist ja rõhutades enda üleolekut.
Poisterühmades on kogu tähelepanu suunatud iga rühmaliikme isiklikele eelistele. Poisid kasutavad vestlusi omakasupüüdlikel eesmärkidel, enesekiituseks, oma «territooriumi» kaitsmiseks. Neil kõigil on üks ülesanne – enesejaatus. Poisid läbivad korraldusi, ähvardusi ja räuskamisi.
Poiste mängud ja tegevused on rõhutatult mehelikud: sõda, sport, seiklus. Poisid eelistavad kangelaslikku kirjandust, loevad seiklus-, militaar-, rüütellikke, detektiiviteemasid, nende eeskujud on julged ja julged kangelased populaarsetes põnevusfilmides ja telesaadetes: James Bond, Batman, Indiana Jones.
Selles vanuses on poistel eriline vajadus isaga läheduse, temaga ühiste huvide olemasolu järele; paljud idealiseerivad isasid isegi vastupidiselt tegelikkusele. Just selles vanuses kogevad isa perest lahkumist poisid eriti raskelt. Kui isa pole või suhted temaga ei suju, siis on vaja tema asemele tegelast, kelleks võib olla spordisektsiooni treener, meesõpetaja.
Tüdrukud nende ringis arutlevad kirjanduslike ja tõeliste «vürstide» üle, hakkavad koguma oma lemmikkunstnike portreesid, panevad käima märkmikud, kuhu kirjutavad üles laule, luuletusi ja rahvaluuletarkusi, mis tunduvad täiskasvanutele sageli primitiivsed ja labased, süvenevad «naiste» asjadesse. (vahetada kulinaarseid retsepte, teha kaunistusi). Sel perioodil on eriline vajadus emotsionaalse läheduse järele emaga: väikesed tüdrukud õpivad naiseks saama, kopeerides oma ema käitumist.
Kuna tüdrukutel tekib identiteeditunne emaga samastumise kaudu, põhinevad nende suhted teistega sõltuvusel ja kiindumusel teistesse inimestesse. Tüdrukud õpivad olema tähelepanelikud, mõistavad varakult vajadust mõelda ennekõike teistele.
Nende jaoks on põhiväärtus inimsuhted. Tüdrukud õpivad tajuma kõiki inimeste suhtlemise peensusi, hindama ja hoidma häid suhteid. Lapsepõlvest peale on nad alati mures selle üle, kuidas nende käitumine teisi mõjutab.
Tüdrukute mängud arendavad koostöövõimet. Ema-tütre mängud ehk nukumängud on rollimängud, milles puuduvad võistluselemendid. Ja võistlusmängudes, näiteks tundides, parandavad tüdrukud pigem isikuomadusi kui rühmasuhtlemisoskusi.
Poistel on vastupidi. Nad suruvad maha soovi emaga samastuda, peavad jõuliselt maha suruma endas igasugused naiselikkuse ilmingud (nõrkus, pisarad) — muidu kiusavad eakaaslased “tüdrukut”.
Poisi jaoks tähendab meheks olemine oma emast erinevat olemist ja poistel areneb identiteeditunne, kasvatades teadvust, et nad eristuvad kõigest naiselikust. Nad tõrjuvad kaastunnet, haletsust, hoolitsust, järgimist. Nad ei omista suhetele teistega nii suurt tähtsust. Oluline on see, kuidas need lõpptulemust mõjutavad.
Poiste mängud õpetavad hoopis teist tüüpi käitumist. Poiste mängudes on alati konflikt ja võistluslik algus. Poisid mõistavad konfliktide õige lahendamise tähtsust ja õpivad oskusi nende lahendamiseks. Nad õpivad vastastega võitlema ja nendega mängima. Mängudes õpivad poisid juhi ja korraldaja oskusi. Nad õpivad võitlema staatuse eest meeste hierarhias. Poiste jaoks on väga olulised kollektiivsed spordimängud.
Tüdrukud ei väärtusta mängu võitmist, sest heade suhete hoidmine on neile olulisem kui enda üleoleku kinnitamine. Täiendades oma suhtlemisoskusi, õpivad nad üksteist täiendama, mitte pöörama tähelepanu võitjatele. Tüdrukute rühmades pole konfliktide tekkeks praktiliselt alust, sest need on homogeensed ning mängureeglid on nii primitiivsed, et neid on raske murda.
Kuna tüdrukud ja poisid loovad suhteid nii erinevalt, arenevad suhted lasterühmades erinevalt. Näiteks viitab tüdruk enne kõnelema asumist eelmise vestluskaaslase öeldule ja avaldab oma arvamust, mis on eelmisest täiesti erinev. Poisid, kes ei tunne piinlikkust, segavad üksteist, püüavad üksteist üle karjuda; tüdrukud vaikivad, andes kõigile võimaluse rääkida. Tüdrukud pehmendavad juhiseid ja kaasavad sõbrannasid suhtlusprotsessi. Poisid jagavad lihtsalt infot ja käske teha seda ja teist.
Tüdrukud kuulavad üksteist viisakalt, lisades aeg-ajalt sõbralikke julgustavaid märkusi. Poisid kiusavad sageli kõnelejat, segavad üksteist ja püüavad kohe oma lugu rääkida, lootes peopesa kätte saada ja keeldudes arvestamast teiste nõudmistega.
Konflikti tekkides püüavad tüdrukud seda pehmendada ja läbi rääkida ning poisid lahendavad tekkinud vastuolusid ähvarduste ja füüsilise jõu kasutamisega.
Poisid tegutsevad edukalt ja tulemuslikult rühmades, mida on näha spordimeeskondade näitel. Poisterühmades ei huvita kedagi teiste tunded, neid gruppe toetab ülimalt range reeglitest kinnipidamine.
Nii tüdrukute kui poiste jaoks on soost sõltuv huvide lahususe periood rollistandardite ja suhete süsteemis enesemääramise aeg.
Kuid just see areng hõlmab huvi tekkimist vastassoo vastu, mis väljendub omamoodi kurameerimises. Kogu selle originaalsus on mõistetav, arvestades, et see on külgetõmme tõrjumise olukorras, kaastunne seksuaalse segregatsiooni tingimustes. Poiss peab tüdrukule näitama, et tõstis ta teiste tüdrukute seast esile, ja juhtima tema tähelepanu endale, põhjustamata eakaaslaste hukkamõistu.
Tüdruk peab omakorda sellele reageerima, põhjustamata eakaaslaste hukkamõistu. Need sisemiselt vastuolulised ülesanded lahendatakse poiste väliselt agressiivsete tegevuste ja tüdrukute kaitsetegevuse süsteemi kaudu. Poiste jaoks on tüdrukute juuste tõmbamine traditsiooniline viis tähelepanu võitmiseks. See kurameerimine ei tekita laste vahel tõsiseid konflikte. See erineb huligaansusest selle poolest, et see juhtub alati avalikus kohas ja ei sisalda viha ega soovi solvata, isegi kui see tundub väga ülemeelik. Tüdrukud provotseerivad sageli ise poisse sellisele tähelepanuavaldusele, tehes nende üle igal võimalikul viisil nalja. Tüdrukute kaebustel on tavaliselt teiste tähelepanu äratamine. Selle puudumine võib tüdrukus tunda end alaväärsena, ebaatraktiivsena.
Kui poisid ja tüdrukud nii erineva käitumisega koos on, õnnestub poistel alati juhtroll haarata. Tüdrukud ei ole eakaaslaste rühmas sugugi passiivsed, kuid segarühmas on nad alati kõrval, võimaldades poistel reegleid paika panna ja juhtima asuda.
Algkooliealised poisid püüavad juba igal võimalikul viisil eakaaslaste rühmas oma «Z-d» kehtestada, mistõttu on nad tüdrukute viisakatele palvetele ja ettepanekutele vähem vastuvõtlikud. Pole üllatav, et tüdrukud peavad poistega mänge ebameeldivaks ja väldivad neid igal võimalikul viisil.
Poistele mõeldud mängud ei tähenda sugugi seda, mida need tüdruku jaoks tähendavad. Tüdrukud õpivad suhtlema häid suhteid arendades ja hoides. Poisid õpivad ühistegevust sportides ja võistlusmänge mängides, milles püüavad saavutada liidripositsiooni.
Huvide lahususe perioodil käitumise tunnused olenevalt soost põhjustavad täiskasvanutes ärevust ja soovi kutsuda lapsi korrale. Vanemad ja õpetajad ei peaks gu.e. sekkuda poiste ja tüdrukute vahelisse suhtlusse, kuna nad võivad segada laste täielikku ja üksikasjalikku läbimist loomulikust arengufaasist.
Video Yana Shchastyalt: intervjuu psühholoogiaprofessori NI Kozloviga
Vestlusteemad: Milline naine pead olema, et edukalt abielluda? Mitu korda mehed abielluvad? Miks normaalseid mehi nii vähe on? Lastevaba. Lapsevanemaks olemine. Mis on armastus? Lugu, mis ei saaks olla parem. Makstes võimaluse eest olla kauni naise lähedal.