USA-st pärit Aubrey Gates King räägib oma kahest aastast Hiina külas elamisest ja sellest, kuidas tal õnnestus maal, kus see võimatuna näib, kogu aeg vegantoitumise juurde jääda.
"Yunnan on Hiina edelapoolseim provints, mis piirneb Myanmari, Laose ja Vietnamiga. Riigi piires on provints tuntud seiklejate ja seljakotirändurite paradiisina. Etniliste vähemuste kultuuri poolest rikas, riisiterrasside, kivimetsade ja lumiste mägede poolest kuulus Yunnan oli mulle tõeline kingitus.
Mind tõi Hiinasse mittetulunduslik õpetajate kogukond Teach For China. Elasin koolis, kus oli 500 õpilast ja veel 25 õpetajat. Esimesel kohtumisel kooli direktoriga selgitasin talle, et ma ei söö liha ega isegi mune. Hiina keeles pole sõna "vegan", nad kutsuvad neid veganiteks. Piima ja piimatooteid Hiina köögis tavaliselt ei kasutata, selle asemel kasutatakse hommikusöögiks sojapiima. Direktor teatas mulle, et kahjuks valmistatakse koolisööklas pigem searasva kui taimeõliga. "Pole midagi, ma teen ise süüa," vastasin siis. Selle tulemusena ei läinud kõik päris nii, nagu ma tol hetkel arvasin. Küll aga nõustusid õpetajad kergesti rapsiõli kasutama köögiviljatoitude valmistamisel. Mõnikord valmistas kokk mulle eraldi, ainult taimset portsu. Ta jagas mulle sageli oma portsu keedetud rohelisi köögivilju, sest ta teadis, et need mulle väga maitsevad.
Lõuna-Hiina köök on hapukas ja vürtsikas ning alguses ma lihtsalt vihkasin kõiki neid marineeritud köögivilju. Neile meeldis serveerida ka mõru baklažaani, mis mulle väga ei meeldinud. Iroonilisel kombel küsisin juba esimese semestri lõpus neid samu marineeritud köögivilju juurde. Praktika lõpus tundus taldrik nuudlitega mõeldamatu ilma korraliku äädika abita. Nüüd, kui ma olen tagasi USA-s, lisan kõikidele mu söögikordadele peotäis marineeritud köögivilju! Yunnani kohalikud põllukultuurid ulatusid rapsist, riisist ja hurmast kuni tubakani. Mulle meeldis jalutada turule, mis asus peatee ääres iga 5 päeva tagant. Sealt võis leida kõike: värskeid puuvilju, köögivilju, teed ja nipsasju. Eelkõige olid minu lemmikud pitahaya, oolongi tee, kuivatatud roheline papaia ja kohalikud seened.
Väljaspool kooli tekitas teatud raskusi lõunasöögi roogade valik. See pole nii, nagu nad poleks taimetoitlastest kuulnud: inimesed ütlevad mulle sageli: "Oh, mu vanaema teeb ka seda" või "Oh, ma ei söö liha ühe kuu jooksul aastas." Hiinas moodustavad olulise osa elanikkonnast budistid, kes toituvad peamiselt veganlusest. Enamikus restoranides valitseb aga mentaliteet, et kõige maitsvamad toidud on liha. Kõige keerulisem oli veenda kokkasid, et ma tõesti tahan ainult köögivilju. Õnneks mida odavam restoran, seda vähem probleeme oli. Nendes väikestes autentsetes kohtades olid minu lemmikroad marineeritud köögiviljadega praetud pinto oad, baklažaan, suitsukapsas, vürtsikas lootosejuur ja, nagu eespool ütlesin, mõru baklažaan.
Elasin linnas, mis on tuntud hernepudingi nimega wang dou fen (), mis on veganroog. Valmistatakse nii, et kooritud herned purustatakse püreeks ja lisatakse vett, kuni mass muutub paksuks. Serveeritakse kas tahkete “plokkidena” või kuuma pudruna. Usun, et taimne toitumine on võimalik kõikjal maailmas, eriti idapoolkeral, sest keegi ei tarbi nii palju liha ja juustu kui läänes. Ja nagu mu kõigesööjad sõbrad ütlesid.