Mu isa kuritarvitas mind, kui olin vaid 6-aastane
Tunnistades, Loodan anda intsesti või pedofiilia ohvritele jõudu sõna võtta või hukkaja hukka mõista. Isegi kui pean tunnistama, et see on raske. Mu isa kuritarvitas mind, kui olin vaid 6-aastane. Tegelikult elasin Prantsusmaal koos oma ema, tema elukaaslase ja poolõega. See, keda ma praegu oma isaks kutsun, naasis oma päritolusaarele, kui olin vaid aastane. Mind armastati, kuid nägin oma õde koos isa ja emaga. Ma ei saanud aru, miks mul pole selleks õigust. Tahtsin oma isa paremini tundma õppida. Olin seda ainult fotodelt näinud. Ma kutsusin seda sageli. Pärast arutelu ja järelemõtlemist saatis ema mind esimese klassi aastal Reunioni saarele. Mul oli hea meel, kuid varsti pärast saabumist algas õudusunenägu. Mu isa hakkas mind kiiresti kuritarvitama. Selle aasta jooksul olin loomulikult emaga ühenduses, aga ma ei julgenud talle kordagi rääkida, mida läbi elan. Isegi pärast Prantsusmaale naasmist. Naasin Reunioni saarele suvepuhkuse ajal, kaheks kuuks, 8-aastaselt. Kummalisel kombel ei väljendanud ma mingit vastumeelsust. Mu ema ei osanud midagi kahtlustada. Mul oli kiire, et minna vaatama oma vanaema, oma perekonda… mõtlemata eriti sellele, mida mu isa oli minuga teinud. Ma isegi arvan, et mul oli hea meel teda jälle näha, ma olin alles laps…
Mu ema sai oma päevikut lugedes teada, mis juhtus, kui olin 9-aastane. Sest ma kirjeldasin täpselt stseene, tsiteerides “isa”. Algul arvas ta, et räägin oma kasuisast. Aga ma ütlesin talle kohe, et see on minu pärisisa. Ta kukkus kokku. Ta nuttis päevi ja päevi. Ta tundis end süüdi, et mind sinna saatis. Üritasin talle öelda, et see pole tema süü, et ta lihtsalt tahab teha õiget asja ja austada mu palvet. Kuni tänase päevani polnud ma kunagi millestki läbi lasknud. Tundsin end süüdi. Mu isa pani mind uskuma, et see on normaalne, kuid ma teadsin, et midagi on valesti. Ma olin eksinud. Kui ta sellest teada sai, kuulas mu ema mind palju. Muidugi võttis ta ühendust mu isaga, kes seda täielikult eitas. Tema sõnul olin ma tige. Ta isegi ütles, et ma otsisin teda! Jällegi, see oli minu süü…
Sel ajal elas mu isa oma vanemate juures. Selles suures peremajas oli ka mu onu, aga ma ei usu, et nad kahtlustasid, et ta sunnib mind taluma. Ühel päeval tahtsin Reunionis viibides sellest nõbuga rääkida. Olime minu toas. Mu isa oli jätnud temast pornograafilise pildi koos oma tüdruksõbraga raamatusse, mida ta sundis mind vaatama. Tahtsin talle kõike näidata ja rääkida, aga loobusin. Mõtlesin endamisi, et ta peab mind pahaks tüdrukuks. Minu katsumus oleks võinud sel hetkel peatuda…
Mu ema toetas mind palju, kuid mulle ei meeldinud end eriti usaldada. Ma ei tahtnud saada psühholoogilist järelkontrolli. Ma ei tundnud, et suudan psühholoogile kõike rääkida. Pärast sellist asja on raske uuesti üles ehitada. Meil on raske sellest rääkida, me nutame sageli, mõtleme sellele kogu aeg. Kui ma olin väike, oli mul raske teistega rääkida, eriti meestega. Ja minu suhe meessoost oli raske. Isegi ajasin poisid omal ajal eemale. Ütlesin endamisi, et miks mitte tüdrukud... Aga ennekõike ei käinud ma mustanahalistega väljas, isegi kui nad mind tõmbasid. Blokeerisin oma vanema pärast. Ka kaaslasega oli see keeruline. Ta oli mu esimene Métise poiss-sõber. Ma puhkesin nutma meie esimesel koosviibimisel. Tema seksi nägemine taaselustas kõik, mida olin kogenud. Õnneks oli ta mõistev. Ta kuulas mind ja teadis, kuidas leida sõnu, et mind rahustada, öeldes, et ta ei tee mulle kunagi haiget. Ta oli minu jaoks olemas ja täna on meil 3-aastane poiss. Olen õnnelik ema, kuid kardan väga, et see juhtub mu pojaga. Samas ei taha ma oma ärevust talle edasi anda ja püüan teda mitte liigselt kaitsta. Piinav on see, et see võib tulla perekonnalt, spordiõpetajatelt…igal pool! Kindel on see, et vähimagi märgi juures oleksin valvas, oleksin kohe valvel. Ma ütlesin talle alati, et keegi ei tohi tema isiklikke osi puudutada, isegi mitte ema ega isa, et ta peab mind hoiatama, kui keegi üritab teda kahjustada. Eelistan ennetamist kui ravi. Minu jaoks on ennetus hädavajalik! Pealegi olen ma lapsehoidja assistent ja arvan, et minu töö on tingitud sellest, mida ma väiksena kannatasin. Mul on vajadus lastega koos olla ja neid kaitsta. Oleme esimesed, kes avastavad väärkohtlemise ja seksuaalse kuritarvitamise tunnused. Minu töö on aidanud mul saada enesekindlust ja avaneda, sest olin varem väga endasse tõmbunud.
See tragöödia jääb alatiseks osaks minu elust. Ehitasin ennast selliseks. Igaühel on oma saladused ja oma valud. Aga täna olen ma õnnelik. Mul on oma poeg, mees, kes mind armastab, pere kingitus. Ma ei saa öelda, et ma oma isa põlgan. Ma arvan, et ta on patsient, kes peaks otsima ravi, et ta ei mõistnud oma tegude mõju. Olen igavesti märgistatud, kuid tunnen, et olen selle peaaegu andestanud. Nüüd saan sellest nutmata rääkida. Ja kui ma pole veel kaebust esitanud, siis täna mõtlen sellele palju. Minu peas keerleb praegu palju asju. Kõik kerkib uuesti pinnale. Mul on veel 11 aastat aega, et esitada hagi, kuni ma olen 36. Ta on juba viis aastat pedofiilia eest vangis istunud ja on nüüd kautsjoni vastu. Järgmisel teatel naaseb ta väga pikaks ajaks vanglasse. Arvestades seda, mida ta tegi, väärib see veidi mõtlemist. Peamiselt selleks, et näidata kõigile, kes ta on ja nii ei tee ta seda enam kunagi.
Teisipäeval, 5. mail 2015 hääletati riigikogu sotsiaalkomisjonis lastekaitse seaduse eelnõu muudatust, et lisada karistusseadustikku intsesti mõiste. Tõepoolest, praegune seadus täpsustab ainult seksuaalset kallaletungi ja suhteid alaealistega.