Minu väike Loane sündis 26. mail 2010 meie sõidukis, kohviku parklas. Sünnitus mööda riigimaanteed, keset tipptundi! Kõik paduvihma käes…
See oli mu teine rasedus ja mul oli tähtajast 9 päeva. Mu kaelarihm oli kahe sõrmega lahti. Sünnitusele eelneval ööl äratati mind veidi peale kella 1 öösel tugevate äikesetormide tõttu. Magasin väga halvasti, kuid tundsin vaid väikest tõmblemist vähem kui minuti.
Tõusin kell 6 hommikul ja käisin duši all. Olime abikaasa ja tütrega teel hommikusöögile, kui tundsin, et midagi enda sees lõhkeb. Tormasin vannituppa ja kaotasin vee. Kell oli siis 7:25. Me lahkusime nii kiiresti kui võimalik. Vanima lapse jätsime koos vanematega ära, teatati teel mu abikaasalt. Kell oli 7:45 ja olime mu vanematekodust umbes 1 km kaugusel, kui taipasin, mis minuga toimub: mu laps sünnib autos!
Ehitusauto sünnitustoana
Minu abikaasa ehitusauto: puudub küte, tolm, krohv. Mind oli vallutanud hirm, ma ei osanud enam midagi. Ta teadis, kuidas säilitada jahedust ja rahu, hoolimata minu suurest abitustundest. Ta helistas kohe SAMU-sse, seal kästi kõndida 200 meetrit ja parkida ühe tee äärde jääva kohviku parklasse.
Sel hetkel ei saanud ma enam istuda, seisin autos (saksofon!). Tuletõrjujad jõudsid kohale 8 minutit hiljem. Neil oli just aega kaassõitjapoolne uks avada ja ma pöörasin end, kui pisike tuli rattakatete peale. Ta libises tuletõrjuja märgade käte vahelt ja ta kukkus kruusale maha.
Õnneks lõppes kõik hästi, ta pääses väikese kriimuga peas. Pidime auto katma, et vesi võimalikult palju sisse ei pääseks. Teekond sünnitusosakonda oli pikk: tihe liiklus ja väga kehv ilm kiirteel. Meil oli hirm oma elu ees. Ma mäletan kõike, sekund haaval... Ja homme saab mu laps juba 6 kuuseks!
lette57