Tundsin tungi suruda ja tütrel tuli kogu keha välja! Mu mees tegi näo, et ei paanitse
32-aastaselt sünnitasin oma kolmanda lapse, seistes üksi oma köögis... See polnud plaanis! Aga see oli mu elu parim hetk!
Kolmanda lapse sünd oli tore seiklus! Raseduse ajal olin teinud suuri otsuseid, näiteks käin regulaarselt ilma valudeta sünnitustundides, küsisin epiduraali, ühesõnaga kõike seda, mida ma polnud teist korda teinud. Ja ma kahetsesin seda, nii raske oli see sünnitus olnud. Nende heade otsustega olin rahulik, isegi kui see 20 km, mis mind sünnitusosakonnast lahutas, tundus mulle palju. Aga hei, esimese kahe puhul jõudsin õigeks ajaks kohale ja see rahustas mind. Kümme päeva enne sünnitust lõpetasin lapse jaoks asjade ettevalmistamise, rahulik. Tõsi, ma olin väsinud, aga kuidas mitte olla, kui olin peaaegu täisealine ja pidin oma 6- ja 3-aastaste laste eest hoolitsema. Mul ei olnud kontraktsioone, olgu need väikesed, mis oleks võinud mind hoiatada. Ühel õhtul tundsin aga end eriti kurnatuna ja läksin varakult magama. Ja siis, umbes 1:30 hommikul, äratas mind tohutu valu! Väga võimas kokkutõmbumine, mis ei tahtnud kunagi peatuda. Vaevalt lõpetatud, saabus veel kaks väga tugevat kontraktsiooni. Seal sain aru, et hakkan sünnitama. Mu mees ärkas ja küsis, mis toimub! Käskisin tal helistada oma vanematele, et nad tuleksid lastega tegelema, ja eriti veel, et helistagu tuletõrjesse, sest ma tean, et meie laps on tulemas! Arvasin, et tuletõrjujate abiga jõuan sünnitusosakonda.
Kummalisel kombel olin ma pigem ärevil, ma olin Zen! Tundsin, et mul on midagi ära teha ja et pean kontrolli all hoidma. Tõusin voodist püsti, et kott haarata, valmis sünnitusosakonda minema. Jõudsin vaevu kööki, uus kokkutõmbumine ei lasknud mul üht jalga teise ette panna. Haarasin lauast ega teadnud, mida teha. Loodus otsustas minu eest: tundsin end järsku läbimärjana ja sain aru, et kaotan vett! Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mu laps minust välja libiseb. Seisin ikka veel püsti, hoides lapse peast kinni. Siis tundsin meeletut tungi suruda: ma tegin seda ja mu väikese tüdruku kogu keha tuli välja! Kallistasin teda ja ta nuttis väga kiiresti, mis rahustas mind! Mu abikaasa, kes teeskles, et ta ei paanitseks, aitas mul plaatidele pikali heita ja mässis meid teki sisse.
Panin tütre oma T-särgi alla, nahk naha vastu, et tal oleks soe ja ma tunneksin teda kõige südamelähedasemalt. Olin nagu uimas, eufoorias, kui tundsin nii uhkust, et sain sel ebatavalisel viisil sünnitada, ilma vähimatki kartust tundmata. Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega oli möödunud. Olin oma mullis… See kõik juhtus aga väga kiiresti: kohale jõudsid tuletõrjujad ja olid hämmastunud, nähes mind koos lapsega maas. Tundub, et ma naeratasin kogu aeg. Arst oli nendega ja jälgis mind tähelepanelikult, eriti selleks, et näha, kas ma ei kaota verd. Ta vaatas mu tütre üle ja lõikas nööri läbi. Tuletõrjujad panid mind siis oma veoautosse, mu laps oli ikka minu vastu. Mulle pandi IV ja me läksime sünnitusosakonda.
Kohale jõudes pandi mind sünnitustuppa, kuna platsentat polnud väljutatud. Nad võtsid mu kiibi minult ära ja seal ma läksin hulluks ja hakkasin nutma, kui siiani olin uskumatult rahulik. Rahunesin kiiresti maha, sest ämmaemandad palusid mul suruda, et platsenta välja saada. Sel ajal tuli mu mees tagasi meie beebiga, kelle ta sülle pani. Ta hakkas meid niimoodi nähes nutma, sest oli liigutatud, aga ka sellepärast, et kõik lõppes hästi! Ta suudles mind ja vaatas mulle otsa nagu pole kunagi varem olnud: “Kallis, sa oled erakordne naine. Kas sa mõistad äsja sooritatud saavutust! Tundsin, et ta on minu üle uhke ja see tegi mulle palju head. Pärast tavalisi eksameid paigaldati meid ruumi, kus saime lõpuks kolmekesi ööbida. Ma ei tundnud tegelikult väsimust ja mu mees võlus mind sellisena nähes, nagu poleks midagi erakordset juhtunud! Hiljem tulid “nähtuse” üle mõtisklema peaaegu kõik kliiniku töötajad, ehk siis mina, paari minutiga kodus seistes sünnitanud naine!
Isegi täna ei saa ma päris täpselt aru, mis minuga juhtus. Miski ei soodustanud mind nii kiiresti sünnitama, isegi 3. lapse puhul. Eelkõige avastasin endas tundmatuid ressursse, mis muutsid mind tugevamaks, endas kindlamaks. Ja mis kõige parem, mu abikaasa nägemus minust on muutunud. Ta ei pea mind enam hapraks väikeseks naiseks, ta kutsub mind "minu armsaks väikeseks kangelannaks" ja see on meid lähendanud.