Aidake hulkuvaid loomi: kas missioon on võimalik? Inimlikest viisidest rahvastiku kontrollimiseks, Euroopa ja kaugema kogemuse kohta

Mitte ükski lemmikloom ei taha omal tahtel hulkuriks saada, me teeme ta selliseks. Esimesed koerad kodustati enam kui 18 tuhat aastat tagasi hilispaleoliitikumi ajal, esimesed kassid veidi hiljem – 9,5 tuhat aastat tagasi (teadlased pole täpselt kokku leppinud, millal see juhtus). See tähendab, et kõik kodutud loomad, kes praegu meie linnade tänavatel elavad, on nende esimeste iidsete koerte ja kasside järeltulijad, kes tulid end ürginimese tulele soojendama. Juba varasest lapsepõlvest on meile tuttav levinud väljend: "Me vastutame nende eest, keda oleme taltsutanud." Miks pole inimkond meie progressiivsel tehnoloogiaajastul kunagi õppinud lihtsaid ja isegi lapse jaoks arusaadavaid asju? Suhtumine loomadesse näitab, kui terve on ühiskond tervikuna. Riigi heaolu ja arengut saab hinnata selle järgi, kui palju on selles riigis kaitstud need, kes ei suuda enda eest hoolitseda.

Euroopa kogemus

"Enamikus Euroopa riikides kodutute loomade arvukus riik peaaegu ei reguleeri," ütleb rahvusvahelise loomakaitseorganisatsiooni Four Paws suhtekorraldusosakonna juhataja Natalie Konir. "Nad toodavad järglasi ilma inimese kontrollita. Siit ka oht nii loomade kui ka inimeste heaolule.

Paljudes EL-i riikides, Lõuna- ja Ida-Euroopas, elavad koerad ja kassid maapiirkondades või linnades, kuna neid toidavad hoolivad inimesed. Sel juhul võib venitatud loomi nimetada kodututeks, pigem "avalikeks". Tohutu hulk neist tapetakse ja sageli ebainimlikul viisil saadetakse keegi varjupaikadesse, mille kinnipidamistingimused jätavad soovida. Selle rahvastikuplahvatuse põhjused on erinevad ja keerulised ning neil on igas riigis oma ajaloolised juured.

Kogu Euroopas hulkuvate loomade kohta statistika puudub. On vaid teada, et kõige probleemsemate piirkondade hulgast võib välja tuua Rumeenia. Kohalike võimude andmetel on ainuüksi Bukarestis 35 tänavakoera ja -kassi, kokku on neid riigis 000 miljonit. 4., 26. septembril kirjutas Rumeenia president Traian Băsescu alla seadusele, mis lubab hulkuvate koerte eutanaasiat. Loomad võivad varjupaigas viibida kuni 2013 päeva, pärast mida, kui keegi ei taha neid koju viia, tehakse neile eutanaasia. See otsus kutsus esile massimeeleavaldusi kogu maailmas, sealhulgas Venemaal.

— Kolm riiki, kus probleem on seadusandlikult võimalikult tõhusalt lahendatud. Need on Saksamaa, Austria ja Šveits,” jätkab Natalie Konir. «Siin on lemmikloomade pidamisel ranged reeglid. Iga omanik vastutab looma eest ja tal on mitmeid seadusest tulenevaid kohustusi. Kõik kadunud koerad satuvad varjupaikadesse, kus nende eest hoolitsetakse kuni omanike leidmiseni. Nendes riikides seisavad nad aga üha sagedamini silmitsi hulkuvate kasside probleemiga, keda on raske püüda, kuna need ööloomad peidavad end päeva jooksul eraldatud kohtades. Samas on kassid äärmiselt viljakad.

Olukorra paremaks mõistmiseks peatugem põhjalikumalt sakslaste ja inglaste kogemusel.

Saksamaa: maksud ja kiibid

Saksamaal tänu maksusüsteemile ja kiibistamisele hulkuvaid koeri lihtsalt pole. Koera ostmisel on selle omanik kohustatud looma registreerima. Registreerimisnumber on kodeeritud kiibile, mis süstitakse turja sisse. Seega on kõik siinsed loomad määratud kas omanikele või varjupaikadesse.

Ja kui omanik otsustab ootamatult lemmiklooma tänavale visata, siis riskib ta rikkuda loomakaitseseadust, kuna sellist tegevust võib liigitada julmaks kohtlemiseks. Trahv võib sel juhul olla 25 tuhat eurot. Kui omanikul pole võimalust koera kodus hoida, saab ta selle viivitamata varjupaika paigutada.

"Kui näete kogemata tänavatel ilma omanikuta koera jalutamas, võite julgelt politseisse pöörduda," ütleb rahvusvahelise loomakaitseorganisatsiooni Four Paws kodutute loomade projekti koordinaator Sandra Hyunich. – Loom püütakse kinni ja paigutatakse varjupaika, mida on üle 600.

Esimese koera ostmisel tasub omanik maksu 150 eurot, järgmise – kummagilt 300 eurot. Võitluskoer läheb maksma veelgi rohkem – keskmiselt 650 eurot pluss kindlustus inimeste kallaletungi korral. Selliste koerte omanikel peab olema koera omamise luba ja tasakaalutunnistus.

Varjupaikades saavad füüsiliselt ja vaimselt terved koerad elada vähemalt terve elu. Surmavalt haiged loomad tapetakse. Otsuse eutanaasia kohta teeb vastutav veterinaararst.

Saksamaal ei saa te looma karistamatult tappa ega vigastada. Kõik lehvitajad seisavad ühel või teisel viisil silmitsi seadusega.

Sakslastel on kassidega palju keerulisem olukord:

"Heategevusorganisatsioonid on Saksamaal loendanud umbes 2 miljonit hulkuvat kassi," jätkab Sandra. «Väikeloomakaitsega tegelevad MTÜd püüavad nad kinni, steriliseerivad ja vabastavad. Raskus seisneb selles, et peaaegu võimatu on kindlaks teha, kas jalutav kass on kodutu või lihtsalt kadunud. Viimasel kolmel aastal on püütud probleemi valla tasandil lahendada. Rohkem kui 200 linna on vastu võtnud seaduse, mis kohustab kassiomanikke oma kasse enne õue laskmist steriliseerima.

Ühendkuningriik: 2013. aastal tapeti koeri 9

Siin maal pole kodutuid loomi, kes oleksid sündinud ja kasvanud tänaval, on vaid hüljatud või kadunud lemmikloomad.

Kui keegi näeb tänaval omanikuta jalutavat koera, siis teavitab ta sellest kodutute loomade hooldajat. Ta saadab ta kohe kohalikku varjupaika. Siin hoitakse koera 7 päeva, et veenduda, kas tal on omanik. Peaaegu pooled siit tabatud “kodututest lastest” tagastatakse omanikele, ülejäänud saadetakse kas eravarjupaikadesse ja heategevusorganisatsioonidesse (mida siin on umbes 300) või müüakse maha ja äärmisel juhul eutanaasia tehakse.

Natuke numbritest. 2013. aastal oli Inglismaal 112 hulkuvat koera. Ligikaudu 000% nende arvust liideti omanikega sama aasta jooksul. 48% viidi üle riiklikesse varjupaikadesse, umbes 9% viisid loomakaitseorganisatsioonid uute omanike leidmiseks minema. 25% loomadest (umbes 8 koera) surmati. Ekspertide sõnul tapeti need loomad järgmistel põhjustel: agressiivsus, haigused, käitumisprobleemid, teatud tõud jne. Tuleb märkida, et omanikul ei ole õigust tervet looma surmata, see kehtib ainult haigete hulkuvate koerte kohta. ja kassid.

Loomade heaolu seadus (2006) võeti Ühendkuningriigis vastu lemmikloomade kaitseks, kuid osa sellest kehtib loomadele üldiselt. Näiteks kui keegi tappis koera mitte enesekaitseks, vaid kalduvuse tõttu julmuse ja sadismi vastu, siis võib lehvitaja vastutusele võtta.

Venemaa: kelle kogemusi omaks võtta?

Kui palju on Venemaal kodutuid koeri? Ametlik statistika puudub. Moskvas oli AN Severtsovi nimelise ökoloogia ja evolutsiooni instituudi 1996. aastal läbi viidud uuringu kohaselt hulkuvaid loomi 26-30 tuhat. 2006. aastal see arv metsloomade talituse andmetel ei muutunud. 2013. aasta paiku vähenes rahvaarv 6-7 tuhandeni.

Keegi ei tea kindlalt, kui palju varjupaiku meie riigis on. Ligikaudsel hinnangul üks eravarjupaik üle 500 elanikuga linna kohta. Moskvas on olukord optimistlikum: 11 munitsipaalvarjupaika, kus on 15 kassi ja koera, ning umbes 25 eravarjupaika, kus elab umbes 7 looma.

Olukorda raskendab asjaolu, et Venemaal puuduvad riiklikud programmid, mis võimaldaksid olukorda kuidagi kontrollida. Tegelikult on loomade tapmine ainus viis, mida võimud ei reklaami, võidelda nende populatsiooni kasvuga. Kuigi on teaduslikult tõestatud, et see meetod ainult süvendab probleemi, kuna see aitab kaasa viljakuse suurenemisele.

"Regulatiivaktid*, mis võivad olukorda vähemalt osaliselt parandada, on olemas, kuid praktikas ei juhindu neist keegi," ütleb SA Virta Loomakaitse juhataja Daria Hmelnitskaja. "Selle tulemusena kontrollitakse piirkondade rahvaarvu juhuslikult ja sageli kõige julmemate meetoditega. Ja isegi olemasolevate õigusaktidega on väljapääsud.

— Kas tasub üle võtta läänelik trahvisüsteem ja seaduses selgelt välja toodud omanike kohustused?

"Seda tuleb aluseks võtta," jätkab Daria Hmelnitskaja. – Ei tohi unustada, et Euroopas jälgitakse rangelt toidujäätmete kõrvaldamist, nimelt on nad kodutute loomade toidubaasiks ja kutsuvad esile populatsiooni kasvu.

Samuti on oluline mõista, et heategevuse süsteemi arendatakse ja toetatakse igati läänes. Seetõttu on nii arenenud eravarjupaikade võrgustik, mis mitte ainult ei pea loomi, vaid tegelevad ka nende kohanemise ja uute omanike otsimisega. Kui Inglismaal legaliseeritakse mõrv ilusa sõnaga "eutanaasia", siis saab selle ohvriks minimaalne arv koeri, kuna suure osa sõltumatutest loomadest võtavad eravarjupaigad ja heategevusorganisatsioonid. Venemaal tähendaks eutanaasia juurutamine mõrva legaliseerimist. Keegi ei kontrolli seda protsessi.

Samuti on paljudes Euroopa riikides loomad seadusega kaitstud tänu tohututele trahvidele ja omanike vastutusele. Venemaal on olukord hoopis teine. Seetõttu, kui võtta väliskolleegide kogemused, siis sellised riigid nagu Itaalia või Bulgaaria, kus olukord sarnaneb meie omaga. Näiteks Itaalias, nagu kõik teavad, on suured probleemid prügiveoga, kuid samas töötab steriliseerimisprogramm tõhusalt. Siin on ka maailma kõige aktiivsemad ja professionaalsemad loomaõiguslased. Meil on neilt palju õppida.

“Ainult steriliseerimisprogrammist ei piisa. Ühiskond peaks ise olema valmis heategevuseks ja loomade abistamiseks, aga Venemaal pole selles osas millegagi kiidelda?

"Just vastupidi," jätkab Daria. — Aktsioonides osalevate ja varjupaika abistavate aktiivsete inimeste arv kasvab. Organisatsioonid ise ei ole heategevuseks valmis, nad alles alustavad oma teed ja õpivad tasapisi. Aga inimesed reageerivad lihtsalt väga hästi. Nii et see sõltub meist!

"Nelja käpa" probleemide lahendamise viisid

Vaja on pikaajalist süstemaatilist lähenemist:

— Teabe kättesaadavus loomaomanikele, ametnikele ja patroonidele, nende haridus.

 — Rahvatervise veterinaar (vaktsineerimine ja parasiitide vastane ravi).

– hulkuvate loomade steriliseerimine,

– Kõikide koerte identifitseerimine ja registreerimine. Oluline on teada, kes on looma omanik, sest tema vastutab selle eest.

– Varjupaikade loomine ajutiseks varjupaigaks haigetele või vanadele loomadele.

– Loomade adopteerimise strateegiad.

– Kõrgetasemelised õigusaktid, mis põhinevad Euroopa suhetel inimese ja loomade vahel, mille eesmärk on austada viimaseid kui ratsionaalseid olendeid. Mõrvad ja julmus meie väiksemate vendade vastu tuleb keelata. Riik peaks looma tingimused loomakaitseorganisatsioonidele ja esindajatele riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

Tänaseks viib “Four Paws” läbi rahvusvahelist koerte steriliseerimisprogrammi 10 riigis: Rumeenia, Bulgaaria, Moldova, Ukraina, Leedu, Jordaania, Slovakkia, Sudaan, India, Sri Lanka.

Organisatsioon tegeleb ka Viinis tänavakasside steriliseerimisega teist aastat. Linnavõimud omalt poolt kindlustasid loomakaitsjatele transpordi. Kassid püütakse kinni, antakse üle veterinaararstidele, pärast operatsiooni lastakse kätte, kust nad kinni püüti. Arstid töötavad tasuta. Eelmisel aastal steriliseeriti 300 kassi.

Paljude ekspertide arvates on steriliseerimine kõige tõhusam ja inimlikum viis probleemi lahendamiseks. Nädala jooksul kulub sadade hulkuvate loomade steriliseerimiseks ja vaktsineerimiseks vähem raha kui nende hävitamiseks.

Selle programmi meetodid on humaansed, loomad ei kannata püüdmise ja operatsiooni ajal. Neid meelitatakse toiduga ja steriliseeritakse üldnarkoosis. Lisaks on nad kõik kiibitud. Liikuvates kliinikutes veedavad patsiendid veel neli päeva, enne kui nad naasevad oma elukohta.

Numbrid räägivad enda eest. Bukarestis alustas programm tööd umbes 15 aastat tagasi. Hulkuvate koerte arv on langenud 40-lt 000-le.

Huvitavaid fakte

Tai

Alates 2008. aastast saab lahtilõigatud koera omanikult ära võtta ja kennelisse üle anda. Siin võib loom viibida kuni loomuliku surmani. Sama saatus puudutab aga üldiselt kõiki hulkuvaid koeri.

Jaapan

1685. aastal võrdsustas šogun Tokugawa Tsunayoshi, hüüdnimega Inukobo, inimelu ja hulkuva koera väärtuse, andes välja dekreedi, mis keelas nende loomade tapmise hukkamisvalu tõttu. Selle teo ühe versiooni kohaselt selgitas buda munk Inukobole, et tema ainus poeg, šogun, suri seetõttu, et ta tegi eelmises elus koerale haiget. Selle tulemusena andis Tsunayoshi välja rea ​​dekreete, mis andsid koertele rohkem õigusi kui inimestele. Kui loomad põldudel saaki hävitavad, oli talupoegadel õigus ainult pai ja veenmisega lahkuda paluda, karjumine oli rangelt keelatud. Ühe küla elanikkond hukati, kui seadust rikuti. Tokugawa ehitas 50 tuhande peaga koerte varjupaiga, kus loomad said kolm korda päevas söögikorda, mis oli poolteist korda suurem kui teenijate ratsioon. Tänaval tuli koera austusega kohelda, rikkujat karistati pulkadega. Pärast Inukobo surma 1709. aastal uuendused tühistati.

Hiina

2009. aastal keelasid Guangzhou võimud kodutute loomade arvu kasvu ja marutaudi esinemise vastu võitlemiseks oma elanikel korteris rohkem kui ühe koera.

Itaalia

Osana võitlusest vastutustundetute omanike vastu, kes viskavad igal aastal tänavale 150 koera ja 200 kassi (2004. aasta andmed), kehtestas riik sellistele omanikele tõsised karistused. See on kriminaalvastutus tähtajaga üks aasta ja rahatrahv 10 eurot.

*Mida ütleb seadus?

Tänapäeval on Venemaal mitmeid eeskirju, mida otseselt või kaudselt kasutatakse:

– Vältige loomade julmust

– kontrollida hulkuvate loomade arvu,

– kaitsta lemmikloomaomanike õigusi.

1) Kriminaalkoodeksi artikli 245 "Loomade julm kohtlemine" järgi karistatakse loomade väärkohtlemise eest rahatrahviga kuni 80 tuhat rubla, parandustööga kuni 360 tundi, parandustöödega kuni aasta, arestiga kuni 6 kuud, või isegi kuni üheaastase vangistuse. Kui vägivalla on toime pannud organiseeritud rühm, on karistus karmim. Maksimaalne karistus on kuni 2-aastane vangistus.

2) Kontroll arvu üle on reguleeritud Vene Föderatsiooni riikliku peasanitaararsti määrusega. Alates 06 nr 05 “Marutaudi ennetamine inimeste seas”. Selle dokumendi kohaselt on ametiasutused kohustatud elanikkonna kaitsmiseks selle haiguse eest vaktsineerima loomi, vältima prügilate teket, viima prügi õigeaegselt välja ja puhastama konteinerid. Kodutud loomad tuleb püüda ja hoida spetsiaalsetes puukoolides.

3) Tuleb märkida, et meie seadusandluse kohaselt on loomad omand (Vene Föderatsiooni tsiviilseadustik, artikkel 137). Seadus näeb ette, et tänaval hulkuvat koera nähes tuleb omaniku leidmiseks pöörduda politseisse ja valda. Läbiotsimise ajal tuleb looma eest hoolitseda. Kui teil on kõik tingimused kodus hoidmiseks, saate seda ise teha. Kui kuue kuu möödudes omanikku ei leita, saab koer automaatselt sinu omaks või on sul õigus see “munitsipaalomandisse” anda. Samas, kui endine omanik ootamatult ootamatult tagasi tuleb, on tal õigus koer võtta. Muidugi eeldusel, et loom teda ikka mäletab ja armastab (tsiviilseadustiku artikkel 231).

Tekst: Svetlana ZOTOVA.