Spinningul asp püüdmine: parimad landid jõel voobleriga asp püüdmiseks

Asp püük

Asp kuulub karpkalalaadsete seltsi, perekonda Asp. Külgedelt tihedalt kokku surutud pikliku kehaga ja tihedalt liibuvate soomustega röövkala. Sellel on hele, hõbedane värv. Elamu- ja rändpopulatsioonid on erineva suurusega. Elamuhaavikud on väikesed, kuid läbipääsud võivad ulatuda 80 cm pikkuseks ja massiks 4-5 kg. Püükides leitakse aga kõige sagedamini isendeid pikkusega 60 s ja massiga 2,5 kg. Põhjapoolsete populatsioonide maksimaalne vanus on 10 aastat, lõunapoolsetel – 6. Kiirem haaviku kasv toimub lõunapoolsetes vetes. Toitub noorkaladest ja planktonist. Asp erineb teistest kiskjatest selle poolest, et ta ei valva oma saaki, vaid otsib maimude parvesid, ründab neid, uimastades neid kogu keha või saba löögiga vastu vett ning seejärel korjab saagi kiiresti üles.

Asp püüdmise viisid

Aspi püüdmine on spetsiifiline asi, millel on palju nüansse. Asp eristab ettevaatlikkust, isegi häbelikkust. Kärbsepüük on väga huvitav, aga spinnipüük on veelgi põnevam. Lisaks püütakse seda kala õngedel, põhjaõngedel, elussööda varustusel. Otsakuna kasutatakse väikseid kalu – kääbusid, dace, bleak. Uss püüab ussi külge alles kevadel pärast kudemist, sügavates kohtades mitte liiga kiire vooluga. Asp on hea rasvasisaldusega, gurmaanid märkavad maitset. Väike miinus on – kala on üsna kondine.

Asp püüdmine spinningul

Spinningul asp püüdmine on algajate kalameeste unistus, kes armastab põnevust. Kõigepealt peate otsustama varda mudeli üle. Kui püüate kaldalt, vajate pikkust 2,7–3,6 m. Kõik oleneb veehoidla suurusest, kaluri füüsilisest tugevusest ja soovitud heitekaugusest. Kogenud õngitsejad aga kolmemeetriseid ridu kasutada ei soovita – see on füüsiliselt raske. Pealegi pole heitekaugus peamine. Peaksite pöörama tähelepanu sööda kaalule, mis võib olla 10–40 g. Parimad lahendused on voblerid, devonid, pöörlevad ja võnkuvad baublid. Parim sööt hilissügiseks on põhjaastmeline jig. See on külma vee sööt, milles haav on rohkem valmis jälgima sööda liikumist selge vertikaalse komponendiga, olles peamiselt põhjas. Haaviku püüdmise eripära seisneb selles, et hilissügisel on ta 2-3 m sügavusel. Samal sügavusel püütakse kevadel asp. Alumine jig annab sageli suurema saagi kui ratsutamiseks mõeldud sööda versioon. Edukaks võib kalapüüki nimetada täpse ja kohati kaugviske korral. Selle tagamiseks on vaja peenikesi ja põimitud nööre ning kvaliteetseid ridvajuhikuid. Parim on kasutada pöörlevaid mähiseid.

Asp lendpüük

Asp hammustamine on energiline. Nuumahapu iseloomulik käitumine on pursked, millega kaasneb tugev pauk. Asp jahib suurema osa ajast veepinna lähedal ja tema toidulaual on lisaks kalapüügile ka putukad. Seetõttu võib hapukat püüda kevadest sügiseni, kuni külma saabumiseni ja lõpuks ilmastiku halvenemiseni. Suure haaviku püüdmiseks on parem kasutada 8. või 9. klassi ridvad. Aktiivse hammustamise perioodil püütakse asp ujuvnööriga, kasutades söödana kuivkärbseid või sitareid. Kõige tõhusam lendpüük toimub madalal. Ärge kasutage liiga peenikest nööri, sest rünnaku ajal võib asp kärbse ära rebida isegi haakumise korral. Alusmets peaks olema pikk, 2–4 m. Huvitav on see, et suvekuumuses võib haavik hoovuse piiril peatuda ja veest oma suu välja torgata, et veest kantud putukaid koguda. Kui söödaga samal ajal täpselt visata, tekib haardumine peaaegu kohe.

Asp kalapüük raja järgi

See meetod on tüüpiline suurtele veekogudele, kus on võimalik meelitada paadist vähemalt 30 m kaugusel. Kui juhtmestik on aeglane, töötavad rajale ebatüüpilised spinnerid tõhusalt. Kui juhtmestik on kiirem, kasutatakse kombinatsiooni kahest võnkuvast spinnerist, mis asuvad üksteisest paarikümne sentimeetri kaugusel.

Asp püüdmine põhja- ja ujukõngedel

Põhjaõnge kasutatakse hämaras või öösel madalates kohtades, kus toimub õrn madaljooks. Seal jahib haavik väikseid kalu. Harvadel juhtudel kasutatakse ka ujukit. Reeglina püüavad nad sellise õngega, saates allavoolu ülahuule külge haagitud elussöödaga konksu. Asp võib võtta elussööda väikese kala jaoks, kes on hädas veevooluga reservuaari ülemises kihis. Peaasi, et sööt liiguks kiires tempos: see provotseerib kiskja.

Söödad

Asp püüdmiseks sobivad nii kunstliku kui loodusliku päritoluga peibutussöödad. Viimastest näitavad suurimat kasutegurit maimardikas ja suur rohutirts, neid saab püüda poole vee pealt. Peal kasutatavad kärbsed on peamiselt heledad kuivkärbsed. Suurt haavikut püütakse enamjaolt erinevat värvi väikestel jõhvidel, aga ka märgadel, ka väikestel kärbestel. Enamasti eelistatakse klassikalisi kärbseid – kollaseid, valgeid, oranže.

Kalapüügi ja elupaigad

Asp on üsna laia kasvukohaga. Seda leidub nii Põhja- kui ka Lõuna-Euroopas. Eelkõige võib seda leida kõigis Musta mere jõgedes ja Kaspia mere vesikonna põhjaosas, aga ka Soome, Rootsi ja Norra lõunaosas. Venemaal elab ta lisaks Aasovi, Kaspia ja Musta mere basseinidele Neevas, Onega ja Laadoga järvedes. Saadaval Põhja-Dvinas, kuigi seda Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes varem polnud. Asp armastab jões erinevaid konarusi ja muid ebatavalisi kohti. Asp kuni viimaseni on peidus ega anna end mitte mingil juhul enne tähtaega ära. Isegi haugiga umbes sama suur haug ei suuda temaga meelepärase varjualuse pärast võistelda. Hammustushaap on olenevalt aastaajast väga erinev. Kui suvel on haaviku tabamine äärmiselt keeruline, siis sügiseks võib hammustus plahvatuslikult kasvada. Aspi püüdmise taktika valikut mõjutavad mitmed tegurid: veehoidla eripära, ilm, kala aktiivsus antud ajahetkel.

Kudemine

Haaviku kudemiskohad on jõepõhi kivistel, mudavabadel aladel, veehoidlate lammidel, kanalites ja rannikust mitte kaugel. Kaaviar on kleepuv, kollaka varjundi ja hägune kest. Selle läbimõõt on umbes 2 mm. Läbib kevadel, aprillis-mais. Koorunud vastsed kantakse voolu toimel adnexaalsüsteemi reservuaaridesse. Nädal hiljem, kui munakollane taandub, lähevad noorloomad üle välistoitumisele. Noored toituvad algul väikestest vähilaadsetest, vastsetest ja putukatest. Haaviku viljakus sõltub elupaigast ja jääb vahemikku 40–500 tuhat muna.

Jäta vastus