Ma pean olema ema, see on minust tugevam
"Ma ei osanud täpselt seletada, miks või millal see oli, aga ma tean, et olen alati tahtnud lapsi saada. Igal juhul on see midagi, mis pole mind kunagi hirmutanud. Usun isegi, et oleksin saanud lapse üksi või lapsendada. Lõppude lõpuks on see veel üks viis pere loomiseks, kui te pole õiget inimest leidnud. Minul isiklikult oli vajadus olla ema (see on mul siiani), asju edasi anda ja armastust kinkida. Võib-olla on see seotud ka sellega, et olen alati jumaldanud lapsi, nooremaid, animeerisin ka suvelaagreid ja mäletan, et olin täiesti armunud 4-5 aastastesse lastesse. Pärast see lapsesoov sai kinnitust ja teostus, kui oma mehega tutvusin. Meie jaoks oli see kohe selge, nii et lõpetasin pillide võtmise päev pärast pulmi. Soovime suurt perekonda, ideaalis 3, 4 last. Leian, et suurperedes on midagi ilusat, oleme ühtsemad. Aga praegu pole see hästi alanud: mul on peaaegu 2-aastane väike poiss ja sellest on peaaegu aasta möödas, kui üritame 2. last saada. Meditsiinilisel ravil on see väärakas mõju minu soov olla laps on kümnekordistunud ja muutub vahel kinnisideeks, eriti kui sõbrannad rasedaks jäävad. Olen järjest kannatamatum, ühelt poolt sellepärast, et korduvatest süstidest ja ultrahelidest on küllalt ja teisalt sellepärast, et ma tahan seda last. Ma ei saa endale lubada ainult ühte last. ”
Laura
Vanemate surm vallandas mu lapsesoovi
“Ma ei olnud väike tüdruk, kes nukkudega mängis, mul polnud erilist tõmmet laste vastu. Usun, et vanemate surm vallandas minus soovi pere luua, kaotatu uuesti teha. Tahtsin isegi paremini teha, tõestada ümbritsevatele, et olen võimeline lapsi saama, palju lapsi (olime õega kahekesi). Mul on kolm täiskasvanud tütart, kuid elu on kaasa toonud kahe lapse, 9-kuuse pisipoja ja peaaegu emakasse tüdruku kaotuse. Pärast selle lapse surma mäletan, et palusin günekoloogil oma torud kinni siduda. Ta keeldus, öeldes, et olen liiga noor. Tal oli õigus, sest vaevalt aasta hiljem sünnitasin oma kolmanda tütre. Kummalisel kombel need kaks traagilist sündmust minu lapseiha ei summutanud. Ma arvan, et mul on mingisugune vastupidavus ja et minu soov emaduse järele oli iga kord tugevam kui mu kannatused, olgu need siis tohutud. ”
Evelyne